Millal ning miks sündis Kaktus?

​

Kaktus sündis 2014. aasta lõpul, esimene arvustus ilmus 2015. aasta jaanuaris. Kaktuse idee on pärit Paul Raualt, meie endiselt peatoimetajalt. Selle blogi loomise peamiseks ajendiks oli tõdemus, et teistes eesti väljaannetes ei ole kuigi palju näha just teismeliste noorte arvamust. Loomulikult on sel palju põhjuseid, tihtipeale aga just julguse või kogemuse puudumine. Me tahamegi täita seda tühimikku, anda noortele võimalus avaldada oma arvamust nii, et see ka teisteni jõuaks. Samuti jagavad meie toimetajad iga teksti üle vaadates ka erinevaid soovitusi, alates komastamise reeglitest väidete põhjendamiseni. Noortel on seetõttu kriitikukarjääri alustades olemas üpriski korralik platvorm.

​

Mille alusel loodi ja jagati toimetus?

​

Esimese toimetuse koosseisu moodustas grupp kultuurihuvilisi noori, kes kõik ise olid valmis sellesse ideesse panustama. Praeguseks on sellest seltskonnast alles ainult Paul ning Marie Tombu, ülejäänud on edasi liikunud. Varasem toimetuse struktuur oli küllaltki käepärane, ent koormus sealjuures ebavõrdne. Peatoimetaja suhtles autoritega, leppis kokku uusi arvustusi ning parandas neid koos teiste toimetajatega, Marie kujundas. Praeguseks oleme leidnud tõhusama vormi. Igaüks tegeleb endale huvipakkuva valdkonnaga, lisaks on eraldi keele- ja sisutoimetaja.

​

Kuidas on muutunud kirjutajate arv?

​

Noorte kriitikute arv on pidevalt kasvanud, hetkel on potentsiaalseid kirjutajaid umbes 60, mõned neist muidugi aktiivsemad kui teised. Päris alguses oli autorite ring suhteliselt väike, piirdus toimetuse sõprade-tuttavatega, esimeste tekstide ilmudes hakkas aga jõudsalt suurenema. Mulle tundub, et meil on selles osas ka vedanud, alati on leidunud inimesi, kes tahavad midagi öelda. Toimetuse liikmed pole kunagi lihtsalt tühja koha täitmiseks midagi kirjutama pidanud, ikka ainult siis, kui endal soovi on. Sellele eelneb siiski ka võrdlemisi suur töö. Meil on graafik, mille järgi planeerime ilmumisi ja uusi tekste, et ei tekiks liialt pikki pause ning värsked sündmused oleksid ka peale arvustuse avaldamist värsked. Ranget plaani ma kellelegi ette ei kirjuta, teeme kõik täpselt nii palju kui jõuame ja tahame.

​

Miks on oluline kultuuri eri vorme arvustada?

​

Meie blogi kontekstis on oluline kirjutada kultuuri eri vormidest, sest neil on austajaid ja arvustajaid. Me kajastame vaid kultuurinähtuseid, mis meie autorkonnale endale korda lähevad. Kindlasti üritame toimetusega leida ka n-ö äärmuslikemaid sündmusi, mis võiks senistes võhikuteski huvi tekitada. Ma ei usu, et kunstlikult peaks elus hoidma vorme, millel pole enam loojaid või publikut, ent on äärmiselt oluline, et neile oleks juurdepääs. Ma usun, et arvustuste kirjutamine võiks tagada sellise juurdepääsu.

​

Kuidas mõjutab arvustuste kirjutamine noorte inimeste kriitikameelt kunsti ja kultuuri kogemisel?

​

Ma usun, et arvustuse kirjutamine, tegelikult ka juba selleks valmistumine, aitab kogetut paremini analüüsida ja enda jaoks lahti mõtestada. Ainuüksi detailide meeldejätmine hilisemaks väljatoomiseks on oluline samm suurema analüüsi suunas. Minu arvates ei pea kunstiga kokku puutudes esimese asjana endale kas-küsimusi esitama, vaid pigem just ‘miksidele’ keskenduma. Pole ju mõtet väita, et miski oli suurepärane või, vastupidi, kohutav, kui ei tahetud või osatud süveneda. Seda üritame me ka oma autoritele edasi anda.

​

Kas alati on vajalik teosest mõtet otsida ning kas arvustamise puhul loeb pigem teose autori algne mõte või arvustaja enda nägemus?

​

Kunsti puhul pole kindlasti mõtet hakata alati kõike sõnadesse ümber tõlgendama. Sageli võib see hoopis pikendada vahemaad teose ja selle arvustaja vahel.

Arvustuse kirjutamise puhul võiksid toimida teose autori algne mõte ning arvustaja nägemus kombineeritult. Väga hea on proovida tutvustada lugejale kunstniku ideed ning seejärel rääkida enda mõistetust.

​

Kas halba asja on raskem arvustada ning kuidas sellisel juhul toimima peaks?

​

Halba asja pole kindlasti raskem arvustada. “Halb” ise on juba hinnang, ainus töö on anda sinna juurde ammendav selgitus. Kõvasti suurem katsumus on kirjutada kandev arvustus millestki, mis ei tekitanud kriitikus küsimusi ega veidigi sügavamaid tundeid. Sellisel juhul on vaja jälgida, et varasemalt planeeritud arvustus ei muutuks rõõmsaks tutvustuseks või ülevaateks.

​

Kui keeruline on ühe peatoimetaja ülesanne sellise kultuuriblogi juures?

​

Mu töö on täpselt nii keeruline, kui keeruliseks ma selle teen. Kõige olulisem on oma aja planeerimine, kuna ma tahan alati kõigist tegevustest maksimumi. Kaktus on mulle väga südamelähedane ning otsin tihti uusi võimalusi koostööks või projektideks. Ainsaks tõsiseks probleemiks on tähtaegade möödalaskmine, eriti, kui on kokkulepe mõne teise inimese või asutusega. Siis olen mina ainus, kes vastutab ja ainus, kes ei saa tõenäoliselt mitte midagi teha. Õnneks on mul täiesti suurepärane toimetus, kelle tõttu ma tunnen, et see töö ei ole üksinda millegi surumine, vaid toimiv teamwork. Lisaks Paulile ja Mariele on meil sellest kevadest juures Anita Maasalu, Hanna Marrandi, Susanna Mett ja Kristel Zimmer.

 

Millises suunas liiguvad sinu tulevikuplaanid peale keskkooli lõpetamist?

​

Ma olen aru saanud, et mulle tegelikult väga meeldib õppida. Minu jaoks on maailm võrdselt ebasümpaatne ja huvitav. Praegu on plaan õppida nii kaua ja palju kui võimalik, mul on komme endale juba algusest peale väga kõrged eesmärgid seada. Usun, et olen valinud välja eriala, mis on esialgu suureks väljakutseks, kuid pikemas perspektiivis kasulik. Enne kõike seda tahaksin aga lihtsalt puhata. Kooli kohustuslikud ained röövisid päris palju aega ning soovid ja “mina ise” ununesid uurimistööde ja testide vahele. Õnneks lubas ilusat suve.

​

Mida on andnud Kaktuse loomine sulle ja mis on edasised plaanid seoses Kaktusega?

​

Kaktuse loomisel osalesin ma ainult pealtvaatajana, kuid kirjutasin oma esimese arvustuse juba 2015. aasta märtsis. Tänu Kaktusele olen ma leidnud mõttekaaslasi ning teisi huvitavaid inimesi, kes on mind inspireerinud oma kivi alt välja tulema ja samuti arvamust avaldama. See on olnud eakaaslaste surve kõige paremas mõttes. Ma olen nende aastate jooksul tahtnud saada parimaks võimalikuks iseendaks, loodetavasti pole ma ainus selles umbes poolesajaliikmelises seltskonnas.

 

Kaktusega on meil suvel üks suuremat sorti projekt plaanis, keskendun peaasjalikult sellele. Üldisemalt tahaksin ma aga Kaktuse viia kuidagi nende noorteni, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Kindlasti on kusagil neid, kes vaatavad palju sarju või loevad raamatuid, kuid ei saa oma mõtteid teistega võimaluse puudumise tõttu jagada. Ma tahaksin neile kuidagi märku anda, et me otsime neid ja tahame neid selles osas aidata.