
Naiivikute kaitseks

Elise-Helene Raadik
Kaheteistkümnenda klassi kevadel otsustasin, et ei lähe otse ülikooli. Raske öelda, kust see mõte alguse sai. Võimalik, et siis, kui ma istusin perega õhtusöögilauas ning samad võileivad ja sama tee olid laual. Elu nägi sellel eksamijärgsel mittemidagi tegemise ajal välja nagu enese saba sööv madu, aga elu pole lõputu ning kui ma vaatasin üle laua oma isa, kellel meelekohtadel juba halli paistis, siis jõudis selle lõplikkus mulle veel natuke rohkem pärale.
On tunne, et mind on surutud täiskasvanute kingadesse, mille jalgapanemine peaks minus tekitama heameelt. Nüüd, kus kingad jalas, on aeg kihutada. Igasugune potentsiaal vajab kasutamist, diplomid ootavad raamimist, lapsed peagi tegemist ja korterid ostmist. Sealsamas õhtusöögilauas, kus on juba aastaid söödud ühteviisi võileibu, toimus meil isaga vestlus, kus ma ütlesin, et plaanin võtta vaheaasta. Tema ütles, et pole hea mõte, et parem on minna kohe midagigi õppima. Ükspuha, mida.
Eestlased on ikka olnud hariduseusku, lisas ta.
Ja seda ütles ta ka, et kardab, et ma jään rongist maha. Kui ma aasta pärast ülikooli lähen, on teised juba minust nooremad.
Kujutan seda ülikooli minekut ette nii: ma valin midagi, milles ma pole eriti kindel, aga pole viga, küllap see peagi meeldima hakkab. Kuid tunne, et minu ümber on inimesi, kes mõistavad maailma kohta midagi tabamatut, jääb. Need inimesed ei ole tingimata kõige haritumad või rikkamad, aga nendega on hea rääkida. Minust ei saa ühte nendest inimestest, sest aastate jooksul kogun ma küllalt teoreetilist pagasit, aga mitte kogemusteriiuleid, kuhu seda paigutada. Tahan õigupoolest lihtsalt võtta ringivaatamise aastat, et õppida midagi sellist, mida on raske isegi sõnadesse panna. Selline eesmärk ei kõla loomulikult üldse arukalt. Sama hästi võiksin öelda, et usun horoskoope, või et mul on jalal kuus varvast ja kuuendat ma lihtsalt kannan endaga kotis kaasas; ning see kõik tunduks ümbritsevate inimeste jaoks mõistetavam.
Seega pole mul raske seletada oma vanemate vastuseisu või ühiskondlikku kahtlevat suhtumist. Mul on natukene häbi enda otsuse pärast. On milleniumilapse tunne, naiiviku ja roosade prillidega teismelise tunne. Vanemad paistavad pettunud. Laps pole justkui rumal, sai teist viidud ringidesse ja koolitatud küllalt, aga no näed siis nüüd.
Ja ma armastan oma vanemaid, kes kõige puhtamast südamest soovivad mind näha edukana. Ma mõistan oma vanemate hirme, sest need on õigustatud. Vahel mõtlen ma ise ka neid asju, sest mõtlema neile peab. Mis siis, kui ma veedan selle aasta üksnes oleskledes? Mis juhtub, kui ma ei leia tehtavat tööd ja ei suuda end ise ära majandada? Mis siis, kui ma avastan, et olen täiesti enesedistsipliinita inimene ning igasugune motivatsioon asjalikuks tegevuseks kaob juba kuu ajaga? Need võimalused on reaalsed. Kuna kõik sõltub nüüd edasi minu otsustest, rõhuvad nad mind. Just vastutuse võtmine on see, mis teeb vaheaasta minu arvates mõneti keerulisemaks, kui lihtsalt ülikooli mineku.
Ja ma hindan koolisüsteemi, mis on mulle andnud minu arvates võimaluse heale haridusele. Kuid midagi on sealt jäänud ka puudu, sest ma lihtsalt ei saa maailmast aru. Võib-olla on seal midagi pistmist tõsiasjaga, et kaheteistkümne aasta jooksul on mulle jagatud heldelt teadmisi taimede ehituse ning eesti keele murrete kohta, kuid on unustanud sealjuures näidata päris põllukündmist või elusat setot. Paljud minuealised pole kunagi lähedalt lehma näinud. Jääb ainult lootus, et äkki nad oskavad teda siiski õpiku abil hobusest eristada.
Kuid tean ka, et on päris rammus võimalus, et ma veedan selle aasta hästi. See on üsna pime usk, et see kasulikuks osutub, sest miski pole veel kindel. On ainult hulk agasid ja võibollasid, lapsepõlve pikemaksvenitamise tunne ja nägu. Minuvanuste kohta öeldakse tihtipeale, et siit tuleb põlvkond, kes ei oska saada täiskasvanuks. Naiivsed, eluvõõrad lapsed, vati sees hoitud, poputatud ja hellitatud. Ja siinkohal ma ei saa vastu vaielda - ma olengi eluvõõras, aga mida saab siin ülikool parandada?
Mõnikord on täiskasvanulikkuse kingad kitsad ning nendesse sunnitakse inimesi astuma liiga vara. Kuidas saab täiskasvanulikkust või haritust mõõta ülikoolidiplomites? Veidral kombel võib CV olla kopsakas, aga maailmapilt kesine, sest niimoodi kitsarinnaliselt haridusse suhtudes sünnib veider pimedus kõige suhtes, mis toimub mujal. Miks muidu loeme Lähis-Ida terroriaktidest ning tunneme veidrat distantsi saja hukkunu suhtes, ent üksainuke Pariisi noarünnaku ohver leiab kohe meie poolehoiu? Miks muidu näeme järjekordselt uudisnuppu Madagaskari endeemilise liigi väljasuremisest ning leiame, et see pole kivi meie kapsaaias?
Jah, kahes viimases lauses võin täitsa julgelt tõmmata maha sõna “meie” ning asendada selle sõnaga “mina”. Mina olengi see inimene, kes ei oska näha oma ninast veel kaugemale. Ja kokkuvõtvalt: ma ei näe, kuidas kohene ülikooliharidus seda väga parandaks. Nii et ma ütlen seda kõikide naiivikute kaitseks, iseenda kaitseks ka - head usku ei saa kunagi olla liiga palju.