Aina enam on noortel tekkinud kihk käia vabatahtlikuks, saada uusi kogemusi ning õppida nähtust. On väga palju erinevaid võimalusi, kas või kuidas hakata vabatahtlikuks ning tegelikult ei peaks üldse seda protsessi pelgama. Vabatahtlikuks olemine pole töö. See on oma aja kasutamine mõistlikult, tehes midagi head ning kasulikku. Juhin tähelepanu sellele, kui palju tegelikult tahetakse, et inimesed tuleksid appi ning oleksid vabatahtlikud. Selliseid festivale ning organisatsioone on tohutult palju, kes pakuvad võimalusi ning soovivad abikäsi. Ka Eestis on palju võimalusi, kui vaid jagub tahet.

Ma pole kunagi olnud eriline aktivist või tegutseja. Kuidagi läks aga nii, et olen nüüdseks kahe aasta jooksul juba kolmel üritusel vabatahtlik olnud, mis tegelikult pole nüüd ka eriti palju, kuid minu enda jaoks piisavalt. Kuidas ning miks ma olen üldse sattunud sinna on üsnagi klassikaline asjade käik. Sugulane saatis lingi ning mina hakkasin tuimalt kohe ankeeti täitma, hiljem alles hakkasin mõtlema, mis ma nüüd tegin ja mis saama hakkab. Tagajärjed olid aga üpris põnevad ning kõik kolm korda on olnud väga erinevad kogemused nii põhimõtetelt kui ka loomult. Esimene oli PÖFF ehk siis Pimedate Ööde Filmifestival, kus oli üsnagi tihe graafik. Teine oli Disainiöö, kus leidus väga erinevaid (pigem füüsilisi) ülesandeid. Seda saab alati aga valida vabatahtlik ise, mida ta teha tahab. Kolmas oli Tallinn Music Week, kus sai suurema osa ajast nautida kontserte ning teha pigem juhutöid.

Eesti ajalool on pikad traditsioonid, kus on alati olnud üheks oluliseks elu osaks üksteise abistamine, näiteks talgute korras. Põllutöödes löödi kaasa, tehti koos heina. See oli tähtis elukorraldus, sest kõigega ei saanud omakeskis hakkama ning ka tänapäeval koolides pannakse rõhku just rühmatöödele. Üksteise toetamine ning abistamine annab hoogu juurde ning mitut head mõtet saab kombineerida. Väiksemana käisin ikka koos vanematega kodupiirkonnas talgutel ning tegime neid ka ise. Näha on, et ka praegu soovivad paljud noored minna vabatahtlikus nii Eestis kui ka välismaal.  Nii paljud tegelevad sellega igapäevaselt, justkui hobikorras ning see teeb rõõmsaks meele nii iseendal kui ka abivajajatel. See paneb hästi tundma küll, kui saad olla kellelegi kasulik ning abi kulub alati ära.

Usun, et vabatahtlike arv tegelikult aina kasvab, sest väga paljud väärtustavad ühiskonda panustamist sellelt ise mitte midagi võttes, või siis ehk eelkõige ainult kogemusi ning uusi oskusi omandades. Võib-olla kunagi varem oli vabatahtlikel veidi halvem staatus kui tänapäeval. Paljud pidasid seda pigem tasuta tööjõuks ning kusagil suurüritustel supijagamiseks. Seda tuleb ka kindlasti ette, aga sellega asi enamasti ei piirdu. Nüüdseks on asjalood muutunud, vabatahtliku töö on tulnud aina enam suuremalt pilti ning inimesteni jõuab sellest rohkem infot. Tuleb olla lihtsalt avatud võimalustele ning karta või kahetseda pole midagi.