ENNE
öö hõlmas lööb mõte särama
avab ideede, loomingu värava
kõik hingab teistsuguses rütmis
ei ole elu öösel igav ühti
sest öösiti rändab sinule mu meel
oota, palun ära lahku veel
joovastaval pilvel sammun tasa
kujutelm sinust on õhuke, vaga
kuid hetkel vaja polegi rohkem
mõttevärelus sinust, õide puhken!
tunnen, et kohanud olen sind varem
mitte miski ei saaks olla parem
kui uinudes kuulda su vulisevat verd
oh, ütle, kus paigus tulevikus näha tahad end
- Karolin Eks
Lootuse puiestee sai kokku Vabaduse puiesteega
Mulle vaatas vastu leekides vaher
Kõik teised veel ei põle,
aga tema küll
Kohas, kus lootus jõuab vabaduseni
- Frida Jantson Köstner
PÄRAST
kasteheinasel murul, kohv ja meel mõru
kulm kipras, sul lihtsalt pole sõnu
ilmutasin end täna su unes
pikka aega olen nüüd su kirjasules
keegi teine pole sind armastanud nii nagu mina seda tegin
enam valu ära vii viin ega teiste naiste rõvedalt magus kiremögin
armastasin sind lihtsalt nii, nagu oled
(kes oleks arvanud, et see piisav pole
sinu kaotus
meie saatus
olemata jäi
oma rada käi
sest mina liikusin edasi
vereloigust püsti vedasin
oma uhkuse, mõistuse riismed
no, kurat, kaua sa ikka piinled?
leidsin mehe, leidsin kaks
elu läks nüüd põnevaks)
- Karolin Eks
Kevad,
tule minu sisse
Soojenda üles mu mõtted ja kulgemine
Tahan avada sulle ukse,
rebida hallid tolmunud kardinad
oma akna eest
Et sinu soe päiksekiir
saaks minusse tungida
Varakevadel on kõige soojemad
kohad majade külje all,
seal tärkavad lumikellukesed, tsillad,
sinililled...
Ma tahan, et sinu päike paistaks
ka minu hinge pimedates soppides
samamoodi
Nii, et ka pisarate tekitatud kõige
sügavamatest uhtorgudest
tõuseksid üles
sinna uhutud õitejäänused
Et nende pragude servadel rõkendaks
rohelus
Palun
Kasvõi üksainus tilluke tsilla
See sama,
keda ma eelmisest kevadest mäletan
- Frida Jantson Köstner
elektrivoodil
ajastu täis inimesi
kultuurišoki ravil
käsikäes sel rajal
kollektiivse mõtte jahil
näed taamalt kuis
paberlaevukesi lükkavad meediavoolu jõkke
emad lapsi saadavad suure venna rüppe
paar ülikonnas tegelast
hoolaualt sooritavad pea-ees hüppe
kalda ääres idealistid
veepeegelduse lummuses
teevad seerias kükke
vaateväli kahaneb
kui vinguhais täidab toa
selja tagant tõuseb leek
kõrgemal loal tuleriidal
valguses kumavad me märtrid
langevad kaamerasilma ees
oma isiklikku puusärki
- Ats Kruusing
Luba ma vaatan,
las ma kaen sind.
Muutub õrnaks mu süda,
kellekski teiseks muudad mind.
See keegi teine olen mina,
kuid teisest ajast on ta.
see oli aeg, kui majal olid aknad ees.
Nüüd vaatan siit tühjast majast,
seda põlevat hinge mu sees,
ning meenutan aegu,
mil majal olid aknad ees.
-Lauri Laaspere
Ainult et
ma loen su sõnumit
ning süda jääb seisma
ja vastan vaid
“okei”
kõik ongi okei
ainult et
paar pisarat voolavad kurku
paar patja viskan ma maha
paar pilti kustutan kiiruga
ja kukutan veinipudeli maha
- Rebeka Pettai
Tema kes jäi sind ootama,
lase tal nüüd minna, õnneks seekord.
Küll tuleb aeg,
mil kokku saame et aega veeta.
Lõke särab heledalt selles öös,
sooja annab selles külmas öös.
Läbi märja rohu,
läbi sügava soo,
saabub öö,
tasakesti hiilib,
üle oru su juurde.
lase ta sisse,
sest ainukesena,
öö armastab sind veel.
Vaikselt ja õrnalt,
poeb su sisse.
Tähistaevas särab
Ja kuigi on külm,
soe tee lõkke ääres,
koos sõpradega,
soojendab külma hinge.
Sulen silmad ja magama jään,
unes näen su huuli.
Naeratuse läbi une,
ka minule see toob.
- Lauri Laaspere
