Need on vaid märksõnad kirjeldamaks 2017.aasta juunis Tallinna Kunstikooli lõpetamiseks valminud lühifilmi "Puuduta", mis uurib just nende elementide vastastikuseid mõjusid läbi kahe olevuse, kes on riietatud valgesse ja liiguvad ringi mööda Lasnamäe maastikke. Filmi näol on tegemist ka tegelikult jäädvustatud performance’iga, sest tegutsesime avalikus ruumis spontaanselt, stsenaariumita.

 

"Where are you going?"

Me kõik oleme millegi poole teel. Filmi peategelased liiguvad unenäoliselt ringi linnaruumis, käes pintsel ja vastav värv. Otsides midagi või kedagi, saadab neid Islandi postroki bändi Sigur Ros laulule "Ekki mukk" valminud muusikavideo audio, mis räägib enese kaotamisest siin maailmas ja julgustab julgelt edasi sammuma.

 

“You think that these days you couldn’t get lost. But you can. Lost. I lost my way. Every field just looks like the next."

 

Sammudes oma teel, jätame iga oma teo, sõna ja mõttega, aga märkamatult endast midagi maha siia maailma. Me maalime oma elu igaüks vastavalt omaenda värvile. Mõjutame keskkonda enda ümber. Me kõik oleme veidikene eksinud ning ei tea täpselt, mida me teeme. Midagi me aga tahame me kõik siia maailma tuua, niisiis lisame juurde soovitu. Teiste olenditega kohtudes, kanname oma värve ka neile üle, ning midagi saab jälle puudutatud.

 

"Be brave, little one. Be brave. Sleep, little one. Sleep. And when you wake, I might be gone. Sleep. Look around. You will find your own way home.

Igal unenäol on aga lõpp, ning iga otsija leiab kodu. Värvid kohtuvad. Maha jääb jälg.

 

Kuidas maailma värvilisemaks sai, saate saate juba ise vaadata videost.

 

Head vaatamist ja mõtisklemist!