Tänapäeva inimene on vabadust otsiv hipstermaailma esindaja. Vabadus on tänapäeva inimese õnn. See õnn, mida inimsugu on alati otsinud ja mis ajas muutub. Eks tihti vastatakse küsimusele „Mis on õnn?“ sõnadega armastus ja vabadus. Vabaduse armastus, vabadus armastusele - ikka jookseb õnn vabaduse ümber.

Eri aegadel otsitakse priiust ka erinevate vahendite, meetodite ja ilmingute kaudu. 21. sajandi teisel kümnendil on inimloom hakanud enda ümber ehitama teatavat vabadusraamistikku. Ei kõla ju loogiliselt. Kuidas saab raamidega piiratud ruum enam vabadus olla. Vaba tundmus on ka mugavus ja teatavad piirid on inimese jaoks kindlasti mugavad ja isegi vajalikud. Praegusaja raamid asetuvad just taoliste avalike ja avatud boheemlaskogukondade ümber.

Lauri Lagle 2018. aasta mängufilm „Portugal“ käsitleb oma loos ja visuaalis tänapäeva inimest. Sündmustiku keskmes on noor naine Karina, kes elab koos oma mehe ja väikese pojaga vanas, kuid hipsterikult uuena väljanägevas linnakorteris. Ta käib tööl, suhtleb sõpradega, pidutseb - elab ideaalilähedast elu. Siiski on see elu vaid lähedal ideaalile. Mis on siis ikkagi puudu sellest vabadusraamistikust? Armastus ju on, aga äkki mängib pildi sees toimuv liiga suurt rolli, võib-olla ei suuda me oma detailse pildi taha enam midagi mahutada – vabadus jääb raamidest välja.

Mõnikord on taust raami taga hoopis huvitavam ja rahuldustpakkuvam kui sisemus. See taust tundus ka Karinale põnevam ning just sellist piirivaba vabadust (päris vabadust!) ta otsima asuski. Hing ihales millegi seletamatu järele. Nii seletamatu, et geograafilisi kui ka vaimseid piire ei eksisteerinudki. Polnud vahet, kas tee viis Portugali, mõnda Eesti väikelinna või mereäärsesse paika, kas mõte juhtis põlistele, materiaalsetele, kultuurilistele või olmelistele radadele. Tähtis oli vabadus, mis tekkis nende kõigi sümbioosist. Ta vajas küll nende kohtade, mõtete, radade olemasolu, kuid ise otsis ta kõigest sellest rahu, pühadust ja teatavat ürgsust.

Väsimus materiaalsusele keskendunud maailmast, turuühiskonnast, pidev tarbimine võib viia inimese sinna punkti, kus tal viskab kopa ette, ta ei jaksa enam asjadega niiviisi ümber käia. On vaja teha ohverdusi ja eluks vajalik muul moel välja teenida. Karina seadis oma sihi hiiepaigale, pühale paigale, mis võib-olla rahuldaks tema kõdi. Mere ääres, looduse keskel tekkis aga teatav kontrast tema ja maarahva vahel. Nemad seal ei olnud harjunud selliste võimalustega vabadusega nagu seda oli Karinal. Neil oli omamoodi priius, veel vabam, kuid nemad ei määratlenud oma vabadust mingisugustesse raamidesse. Et midagi saada, oli vaja töö ära teha ja see oligi nende väljund vabadusele. Maainimestele ei tähendanud hiiepaik sama, mis linnast tulnud noorele naisele. Karina jaoks oli hiiepaik midagi ebamaist, koht, kus teha mingigi ohverdus, et saada puhtaks. Külarahvale oli hiieks võib-olla see sama külapood ja hiievanaks poemüüja, sümboliks lehmakolju leti taga seinal. See oli nende püha paik, kus tunti end vaba inimesena ja tehti ohverdusi.

Karina tekitas oma tulekuga palju kõdi ka külainimestes. Ta oli kui mingi leek, kes kõik mingiks perioodiks äkki lõkkele lõi, mis on huvitav paradoks, sest filmi lõpukaadrid näitasid just vastupidist. Külarahvas tuli ja pistis Karina treileri põlema. Ehk tegi seda Karina ise, kes külapeol selle leegi neis siiski lahvatama pani.

Karina tegi oma ohverdused. Oma käitumises, olekus. Ta ohverdas mingiks ajaks oma perekonna, muu elu, töö ja peaaegu igasuguse materiaalse, et tunda vahelduseks iseennast. Seda kõike ohverdas ta enda jaoks. Tema treiler oli aga kui hiiepaiga kujund, koht, kuhu toodi ande; koht, kus käidi rääkimas oma sisemistest muredest ja tundmustest, selles vaatevinklis oleks Karina kui ise olnud see hiievana, kes teiste tunnistused oma hiide kogub.

Külarahva jaoks ohverdaks ta end. Ta oli tulnud, jätnud jälje, kuid mingi hetk tuli minna. Hiiepaik pandi põlema ja Karina oli puhas, ta võis lõpuks tunda, mida tähendab ühe inimese jaoks vabadus, pühadus ja nauding, aru saada sellest, et vahetades keskkonda ja vaatenurka, mõjuvad asjad, inimesed, arvamused ja arusaamad hoopis teisiti.

Karina ei olnud ainus, kellel selles loos oli kihelus millegi järele. Otsisid ka teised – Martin, kes polnud elu kulgemises, -valikutes, tegudes ja oma naises täielikul arusaamisel; otsis juht, kelle elu võib vahel palju keerulisem ja pöördelisem olla kui pealtnäha paistab; otsis teisest rahvusest Eestisse tulnud noor naine. Kindlasti midagi olulist leitigi oma hoiakutes, vaadetes ja elus, kasutati selleks lihtsalt eri väljundeid.

Õnneks oli loos vastukaaluks sügavusele palju peidetud ja vahel ka otsest huumorit, lapselikku siirust. Film oli üles ehitatud inimeste tunnetele ja tundmustele, kontrastidele, ridade vahelt lugemisele, heale visuaalile ja imeliselt põnevatele kaadritele, suurepärasele näitlejatööle ning teemale, mis kõnetab pea igat inimest. See oli lugu, kus võisime näha hetki oma mõtisklustest ja otsustest ning lohutust, et alati on koht, kus end taas leida, olgu selleks kasvõi Eesti Portugal.