Mis paelub teid teatri juures ja kuidas sattusite Von Krahli teatrisse?

 

Teater on omaette maailm ja tal on kombeks inimesi enda juurde meelitada. Mõni inimene paneb sellele kutsele vastu ega külasta teda kordagi. Paljud käivad korra või kaks ja lähevad uusi maailmu avastama. Üsna paljusid võib aga teatriviirus nakatada ja nad jäävadki seda maailma külastama. Aga siis on veel üks väike kategooria inimesi, kelle teater endasse neelab.

Paljud lapsed tahavad saada näitlejaks. Minu tähelend saabus 7-aastaselt, kui Päevalille osatäitja jäi haigeks ja ma sain tema rolli endale. Tirisin uhkusega pisut liiga väikesed rohelised puuvillased sukkpüksid jalga ning kandsin oma vastutusrikkad kaks lauset laval ette. Näitleja oli sündinud!

Peda ajal olime kursusekaaslasega „kuumad luuletuste lugejad“, kes läksid Ruto Killakunna katsetele. Sõbranna sai truppi, mina mängisin teisel katsel oma šansid maha. Aga tuleb välja, et meelde ma ikka jäin, sest paari aasta pärast kutsuti mind juba Baltoscandalit korraldama ning hiljem ka teatrisse administraatoriks. Ja kummalisel kombel hakkas mulle lavatagune elu rohkem meeldima.

 

Kui suurt rolli mängib teatris see, mis on lava taga, mida publik ei näe? Kui oluline on kogu ülejäänud meeskond?

 

Tänavakunstnik on üksik hunt. Tuleb, paneb tänavanurgale oma maki maha ja hakkab kõva häälega lullasid lugema. Teatris nii päris ei saa. Teatrist oodatakse enamat. Isegi kõige monotoonsemas tükis toimub ikka mingi valgusemäng, helitaust.

Oluline pole see, kui palju neid inimesi seal lava taga sebib, aga nad peavad täpselt õigel ajal ja publikule märkamatult täitma oma ülesannet. Keegi keerab kraani, et laval hakkaks vihma sadama. Keegi tõmbab nööri, et publik näeks näitlejat lendamas. Keegi veab madratsit akna alla, et näitleja aknast välja hüpates ikka ellu jääks.

Teatrimaagia sünnib paljude inimeste koostööst, aga publik ei pea seda teadma. See on nagu mustkunst – kogu võlu kaob ära, kui sa näeksid, kes ja millisel hetkel õnnetu jänese kaabu sisse pressib.

 

Kuidas on muutunud teatrikultuur ja seal mängitav repertuaar?

 

Eestlane armastab teatrit. Meil on korralikult riiklikke teatreid ja iga aastaga tuleb juurde sõltumatuid näitetruppe, aga kummalisel kombel jagub publikut igale poole. Muidugi pole publik kõigesööja – kui miski ei meeldi, siis teist korda sinna enam ei minda.Teater ise aga otsib aina uusi vorme, kuidas publikut üllatada, läbi raputada, heldima panna. Teater on välja tunginud oma nelja seina vahelt ja mugavatelt toolidelt. Lagunenud hooned, küünid, vagunid, rongijaamad, rabad panevad lavastajate mõtte lendama ja pakuvad vaatajatele põnevust. Von Krahli Teater on küll väike, aga oleme julgelt avastanud uusi mängukohti. 2001. aastal mängisime lavastust „Graal!“ puhuritega soojaks köetud Pika tänava mahajäetud majas. Nüüdseks on sellest saanud tantsugurmaanide Kanuti Gildi Saal. 2004. aastal kujunes kultuslavastuseks meie „Eesti Ballaadid“, mida mängisime Soorinna küla vanas heinaküünis. Peeter Jalakas suutis luua Veljo Tormise laulude põhjal maailma, kus veel keegi polnud käinud. Sellele järgnesid juba „Eesti naiste laulud“ Naissaarel, „Eesti meeste laulud“ (võtsime taas esimena kasutusele vana Kultuurikatla) ja „Sünnisõnad“ Noblessneris.

 

Kui oluliselt on muutunud teatriskäimise kultuur teie eluaja jooksul, kui tihti satuvad sinna noored?

 

Teater on olnud ikka koht, kuhu paneks piduriided selga ja kõpskingad jalga.

Mina aga sattusid tööle Von Krahli ☺

Krahl oli tegutsenud siis juba kaks aastat ja meie baari kontserdid legendaarseks saanud. Inimesed teadsid küll, et siin tegutseb ka teater, aga et etendused toimuvad eraldi saalis, mitte baaris, tuli paljudele üllatusena. Nii tuli algusaastatel tihti vastata murelikele kõnedele, et kas saalis suitsetatakse. Enne etenduse algust pidin alati jooksma esimesele korrusele, et osa teatripublikut, kes oli ennast juba mugavalt baari sisse seadnud, ikka ülemisele korrusele juhtida. See oli üks naljakas aeg. Meil oligi algusaegadel rohkem noorte publik. Eks meil oli ju silt küljes, et eksperimentaalne ja puha. Vahva oli aga see, et noored tulid koos oma vanemate või isegi vanavanematega. Vanemad olid küll alguses väga ebalevad, sest sellisesse teatrisse polnud nad veel sattunud. Krahl oli ju Eesti esimene black-box saal – kõrget lava pole, ridade ja kohtade numbreid pole, aga pärast esimest korda hakkas neile meie juures meeldima ja järgmine kord tuldi juba oma sõbrannadega põnevust otsima. Nii see läks. Krahl on tore koht, kes sinna sattunud, sellest enamus meie juures käima hakkab. Sellest on suur heameel, sest nad on juba nagu pereliikmeks muutunud.

Kui nüüd noorte teatrikülastamist üldisemalt võtta, siis käiakse küll. Eks siin annavad kõigepealt tõuke õpetajad, kes juba algklassidest peale lapsi teatrisse veavad. Koos omasugustega on ju vahva käia, isegi kui teater erilist pinget ei paku. Samas paljudele jääb see pisik külge. Niisiis tänu õpetajatele!

 

Kas teie meelest toimub praegu näitlejate ületootmine? Mis mõju avaldab see Eesti teatrielule? Kas teatrikoolide süsteemi tuleks muuta?

 

Teatrikoole on palju, näitlejaid on palju, aga siin töötab konkurents nagu ükskõik millisel alal.

Tugevamad jäävad ellu ja teised suunduvad teistele elualadele. Ja poleks aus kelleltki ära võtta võimalust proovida. Las katsetab, kui erialast tööd ei pakuta, otsib endale uue ameti. Vähemalt ei jää hingele kripeldama, et mis siis, KUI... ☺

 

Kui kerge või raske on ühel omaalgatuslikul väiketeatril end suureks riigiteatriks töötada?

 

Ükski tee ei ole kerge, kuid väiketeatris, kus on vaid mõni töötaja, teevad kõik kõike. Siin ei ole kindlat tööaega ega kindlaid puhkepäevi. Et ellu jääda, tuleb koondada enda ümber töötajad, kes peavad seda teatrit oma teiseks koduks. Mina näiteks olen olnud administraator, kostüümide õmbleja, projektijuht, piletimüüja, kohvikupidaja, piletikontroll ja seda kõike üheaegselt. ☺

Meil oli kunagi etendus „Kajakas“, millel kaks vaatust vaheajaga.

Etenduse alguses võtsin publiku vastu, müüsin veel viimaseid pileteid ja kontrollisin uksel. Vaheajal olin kohvikupidaja ja pärast etendust andsin inimestele garderoobis mantleid kätte.

Seal lõpuks üks klient küsis: “Vabandage, kui ma nüüd takso tellin, kas siis on võimalik, et teie istute roolis?“ ☺

 

Miks kirjutasite just suhtlusteemalise raamatu? Mis on see takistus, miks pole eestlane nii aldis vabalt igaühega suhtlema? Mis on lühidalt öelduna võti, mis avab inimese ning süstib temasse julgust?

 

Suhtlusteemaline raamat oli tellimustöö, aga kuna mulle see teema meeldis, siis polnud mul ka selle kirjutamise vastu midagi.

Eestlane on üldiselt kinnine rahvas ja kohe ei avane, samas kui ta üles soojeneb, siis see on siiras. Ameeriklaste keep-smiling on võlts, aga kui eestlane juba naeratab, siis teeb seda ausalt.

Kõik oleneb meist endist, sest ise me ennast kinni paneme. Kui sul on abi vaja ja tänaval seisab kaks inimest – üks on morn ja teine naeratab. Valik on ääretult lihtne, sa pöördud naeratava inimese poole. Niisiis naeratus on teiste inimeste avamise võti.

Teine oluline asi on lugupidamine. Ma ei mõtle siin teiste ees maani koogutamist. ☺ Lihtsalt ole inimene ja pane teist tähele. Kui kellegil on raske bussi astuda, aita. See ei võta sul tükki küljest, aga teisele võib see palju tähendada. Kui sa jõuad poes kassani, no jumala pärast, pane see telefon käest ära ja vaata teenindajale silma. Ta ei ole ju robot.

Muidugi, kui nüüd sellest raamatust rääkida, siis neile, kes oskavad tõlgendada inimese kehakeelt, avaneb hoopis erinev maailm. Inimesed on harjunud ennast peitma, teiste arvamuse järgi ennast seadma, aga kehakeel on tahtmatu ja teadjale reedab nii mõndagi. ☺

​

Mis on teil, oma elu näitel, kõige olulisem soovitus noortele?

 

Ükskõik kui pikk kellegi elu on, kokkuvõttes on ta siiski lühike. Sestap ela ja ära filosofeeri üle, mis on elu mõte. Kõik inimesed ei saa olla Dalai Laamad või presidendid. Ka tänavapühkija elul on mõte. Sa võid ju olla rikas ja kanda Gucci kingi, aga kui sa peaksid nendega kõndima läbi sõnniku, siis mis mõtet sel firmamärgil oleks. Niisiis, kõik ametit väärivad austust.

Sea endale eesmärk ja liigu sihikindlat selle poole. Ära heitu esimesest tagasilöögist. Kogu ennast ja katseta uuesti. Muidugi ära kaota reaalsustaju, kui sa ikka viisi ei pea, siis pole mõtet unistada lauljaks saamisest. Või kui kardad kõrgust, siis arvata võib, et pole just kõigem õigem mõte saada kosmonaudiks. ☺

Kultuuritöö on puhtalt suhtlemine, kinnine inimene seda teha ei saa. Kultuurialad tunduvad üldse peibutavad, sest nii väga tahaks kuulus olla. Tegelikult on kuulsus kahe otsaga asi. Selle taga on raske töö ja mõningal määral ka enese peitmine. Sa pole vaba, kui iga hetk võib keegi sind pildistada kõige jaburama situatsiooni ajal ning kontekstist välja kistuna muuta sind idioodiks. Teinekord on lihtsalt vahva istuda tänavanurgal ja vitsutada viineripirukat ning keegi ei pane sind tähele.

Niisiis kultuuritöö on neile, kes on avatud, pisut nartsissistid ja tähelepanu nautivad. Samas peavad oskama kiirelt reageerida ja ka kõige jaburamatest situatsioonidest auga välja tulla.

 

Millised noorusaja plaanidest ja unistustest on reaalseks saanud?

 

Ainuke unistus, millest asja ei saanud, oli korstnapühkijaks hakkamine. No ma tõesti kardan kõrgust. ☺

Näitlejaks tahtsin saada ja saingi. Olen premeeritud ka Betti Alveri auhinnaga.

Edasi tulid aga asjad, millest isegi ei unistanud.

Töötada lava taga 25 aastat ja ikka armastada oma tööd. Samal ajal olen olnud ka Kanal 2-s selle algusaastatel. Kutsuti sinna lastesaadet tegema. Lõpuks tuli välja, et pean stsenaariume kirjutama, saateid toimetama ja näitlema. Mul polnud neist ametitest õrna aimugi, aga minu edasiviiv jõud on – ma ei saa ometi lolliks jääda ja tunnistada, et ma ei oska. Tuleb kiirelt kohaneda. Nii sündisid Kanal 2 hommikuprogrammis Herilaseminutid, saade „Kohvrist välja“ ja lastesaade „Kõrvik ja Ninaprill“.

Lapsena meeldis mulle palju joonistada, tänaseks on sellest kujunenud rõivaste disainimine.

Kuna pärast keskkooli lõppu kohe lavaka katseid ei olnud, siis läksin õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivaste modelleerimist. Poole aastaga õppisin selgeks tehnilised nipid, aga siis mõistsin, et minust ikka õmblejat ei saa ja mind ootab teaaater! ☺

Samas ükski oskus ei jookse mööda külgi maha ja sul pole õrna aimugi, kuna võib mõnda oskust vaja minna.

Lapsena kirjutasin luuletusi, mida avaldati Tähekeses ja Pioneeris. Aastaid hiljem kirjutasin bändile laulusõnu.

Nii et üllatusi on olnud palju. Kergelt ei ole midagi tulnud, aga alati olen olnud põnevil, et mis mind nüüd ees ootab.