Pärimuskultuur on minu ja sinu pärand: kombed, oskused ja käitumismallid, mille oleme saanud oma eellastelt ja pärandame edasi lastele. Vaadates 100–150 aastat tagasi ajalukku, oleme teinud läbi peadpööritava moderniseerumise, kolinud pirruvalgusest muldpõrandalt ja rehetoa partelt euroremonditud veevärgi ja wifi võrguga mitmekordsetesse majadesse. Endisaegset nostalgiat saab nautida veel maa-vanaemade juures, kuigi ka suvine heinategu, pliidi all praksuv tuli ja sügisene kartulivõtt on paljude jaoks jäämas vanema põlvkonna meenutustesse.

Pärandkultuur on midagi palju enamat kui kaasaegne kultuuri mõiste. See on elamise viis ja maailmatunnetus ning enese suhestamine ümbritsevasse terviklikumas mõttes. Traditsioonilises külaühiskonnas polnud kultuur mõeldud esinemiseks, vaid osalemiseks. Nii noor kui vana tõid küla jaanitulele kaasa oksarao, ühiselt mängiti muusikat ja tantsiti. Tänasel tarbimiskultuuri ajastul ootame meelelahutust arvutiekraanil või suurel laval, ise sisuliselt midagi panustamata. Noored on harjunud meelelahutusega, mis on vaid ühe kliki kaugusel. See ei küllasta meid, vaid sunnib tulvavas infovoos üha sügavamale kaevuma, et leida meelepärast vaatamist-kuulamist.

Traditsioonilist külaühiskonda, nagu ka paljusid kaasaegseid külasid ja aleveid, iseloomustab kogukondlikkus, seda nii üksteise tundmise kui koostöö mõttes. Linnastumise tuules on aga paljud noored muutunud anonüümseks – identiteet väljendub peamiselt veebis, samas ei pruugita teada naaberkorteris elava vanaproua nime. Kuuluvuse ja identiteedi väljundiks on saanud erinevad hobid ja sõpruskonnad, eri vanusgruppidest koosneva külakogukonna identiteet tuleb tugevamalt esile heal juhul vaid ühistalgute või külapäeva raames.

Noorus on eneseleidmise aeg, mil otsitakse õiget elurada ning püsivaid väärtusi, millele edasist teed sillutada. Muutlikus ning kiirustamisest tulvil meediaühiskonnas leidub arvestatav hulk vastuvoolu ujujaid, kes ei tõtta, olemaks kursis päevakajaliste poliituudiste, viimaste moeröögatuste või kuulsuste vägitükkidega. Pärimus ning loodusega suhestumine avab uudishimulikele avastajatele hoopis laiema vaate, killukese iseolemise ja loomise rõõmust ning ühtlasi eestluse „metsa poole” põhiolemusest.

Võimalusi esivanemate pärandisse süvenemiseks on palju, olgu selleks käsitöö, muusika, loodusravi, toidukultuur, kohapärimus, murdekeel või talupidamine. Võime olla tänulikud selle suulise ja ainelise pärandi eest, mis on tänapäevani arhiiviriiulitel või perepärimusena säilinud. Võrreldes läänemaailmaga on see võrratu rikkus ja paikkondlik mitmekesisus. Ühelt poolt on meie pärand võtmeks laia maailma. Trad.Attacki! edulugu ei saaks olla võimalik ilma arhiivisalvestisteta, sajad välismaalased ei tõttaks suviti Eestisse käsitööd tegema, ilma meie rikkalike etnograafiliste kogudeta. Teisalt on vanad regilaulud, kinda- ja vöömustrid ja pärimuslikud paigad meie tagalaks, kuhu saab pöörduda, kui tekib kriisiolukord. Need on püsivad üle aegade ning jutustavad meiega igavikulistest nähtustest.

Püsivate väärtusteni jõudmiseks tuleb sageli käia läbi käänuline rada, vaimustuda välismaistest „superstaaridest” ning rännata võõrastes riikides. Noortele ei saa rännukihku ette heita, ilma välisilma nägemata pole tee oma juurteni lihtne. Käia ära, kuid mitte jääda võõraks, selles on küsimus. Tunda ära endale ja oma rahvale igiomased väärtused, mis kannavad elus edasi. Tagasi pöördudes märkame sageli olulisi detaile, mis varem tundusid liialt tavalised ja mõttetud ning teadvustame neid enda perepärimusena.

Modernne kultuuriruum on üles ehitatud pidevale muutuste virvarrile ning tarbimisele. Pärimuskultuur lähtub paljuski paikkondlikkusest ning looduse perioodilisest muutumisest, juhtides inimese käitumist loomuslikumas rütmis. Traditsioonilise eluviisi puhul nähakse lahendust olemasolevas, mitte uue plastikvidina ostmises, puhatakse talvel koos loodusega, mitte suvel, loodetakse hakkama saamisel iseendale, mitte välisele toetusele. Ulatuslik läänestumine on ka meid kaugendanud põlisest ise hakkama saamise mentaliteedist, kuid pärandkultuuri tundma õppimine loob eelduse, et pöörduda tagasi juurte tunnetamise ning suurema iseseisvuse poole. Noored, kes  on sündinud ning elanud vabas Eestis, saavad olla teerajajad vanade oskuste ja teadmiste taas kasutusele võtmisel.